Pruudiloori lugu

Tänases pulmablogis räägime lähemalt pruudiloorist ja selle kandmise traditsiooni kujunemisest Eestis ja mujal maailmas.

Vanarahva kombe kohaselt tohtisid ainult vallalised tütarlapsed käia paljapäi. Loori võib pidada liniku ja tanu moodsamaks variandiks. Linik või tanu pidi kaitsma pruuti pahade vaimude eest, alles hiljem kujunes loorist puhtuse ja süütuse sümbol.

Meie soovitame kõigil tulevastel pruutidel vähemalt ühte loori pähe proovida! Tihti arvatakse, et loor ei sobi, aga loori proovides võib Teie arvamus muutuda. Proovides võite vähemalt olla rahulik, et Te ei hakka tulevikus loori mitte proovimist kahetsema. Loori on võimalik kanda ju vaid oma pulmas ;)

Looride kohta on Piret Meos kirjutanud üsna põhjaliku ja huvitava allpool asuva artikli, mida oleks kasulik tulevastel pruutidel lugeda:

Pruudiloor varjab mõrsja ilu kurjade vaimude eest

Pruudiloori algupära kohta on tehtud mitmeid oletusi. Kõige levinuma uskumuse kohaselt pidi pruudiloor varjama mõrsja ilu kurjade vaimude eest, kes tahtnuks teda röövida. Teise arvamuse kohaselt kaitses loor pruuti juhusliku kurja silma eest, mis võinuks abielu nurjata.    

Pruudiloor on nii Euroopa kui Eesti kultuuriruumi tulnud kirikliku laulatuse sümbolina. Ilmalikul registreerimisel ei ole selle aksessuaari kandmine kunagi olnud kohustuslik. Valget pruudiloori  kandis esimesena  Napoleon III naine, ning temast võtsid eeskuju ka teised pruudid. Pruudiloor sümboliseerib eelkõige staatuse muutumist.  Üks kord elus kantav valge loor pidi olema tervise ja puhtuse sümbol. Valge on rõõmu värv, mis märgib ühteaegu lõppu ja algust. Seda tähendust kinnitab ka tänapäevani kasutuses olev valge lõpukleit või kooli lõpetamisel kantav valge pluus.

Loorid maailmas

Loori, mida varasemalt nimetati leieriks, hakkasid moekamad pruudid Eestis kandma juba 19. sajandi lõpus. Kuigi pulmarõivas oli sel ajal enamsti musta värvi, oli mõrsjaloor ikkagi  valge ja  valmistatud peenest siiditüllist.

Loorimood  on tihedalt seotud ühiskonnas  ja moemaailmas toimuvaga. Kahekümnenda sajandi vahetusest kuni neljakümnendateni olid loorid kuninglikult pikad või vähemasti maani, valmistatud siidtüllist, peenvillasest, gaasist.  Tõeline romantikapalang lahvatas aga pärast sõda tänu kuulsa prantsuse meokunstniku Christian Diori propageeritud liivakella siluetile, mis 50ndateks oli vallutanud terve maailma. Koos sellega levis ka uudne materjal, jäik nailon. Enamik tolleaegseid pruute oli nagu ühest vormist välja lastud,  kandes luupekseteni ulatuvaid nailonpitsist või organdiist krinoliinseelikuid ning nailontüllist lühikesi kaharaid loore.

Loorid Eestis

Eestis oli mõrsjaloor sel aastakümnel põlu all. Kuuekümnendate protestiajastul oli loor  üldisest moejoonest lähtuvalt väga lühike, kattes vaid peanupu. Pruudiloor  taastas  oma kuningliku pikkuse uuesti seitsmekümnendatel.  Kaheksakümnendatel  kaunistati enamasti pikka pruudi loori kunstlillekeste ja pärlitega ja väga moes olid pitsist loorid. Üheksakümnendatel olid popid lisandid looririidest roosid. Kuna aga 90ndad oli Eestis hoogne vabade kooselude aeg, siis oli loorikandjaid üsna vähe. Levinud oli veel  uskumus, et loorikandja võib olla vaid noor neiu, kes pole veel lapsi ilmale toonud.  Printsessiajastu loorimoes tuli tagasi 21 sajandivahetusega —  loor oli väga ihaldatud peaehe pulmas, sest sai ju seda kanda vaid üks kord elus.

Emalt tütrele

Loori on erinvalt pruutkleidist on läbi aegade tohtinud  laenata või ise valmistada. Nii kolmekümnendatel kui kuuekümnendatel sisaldasid naisteajakirjad nii pruudiloori kandmise  kui valmistamise õpetusi. Kalleid käsitsi tehtud pitsloore pärandati vanasti emadelt tütardele

Otsust langetades, kas loori kanda või mitte, on 20. ja 21. sajandil suuremat rolli mänginud pruutpaari isiklikud eelistused kui kombed, tavad ja uskumused. Loor on abielluja kaunistus ja tema sümboolne tähendus on peaaegu kadunud. Tänapäeval, mil on järjest rohkem mitmendat korda abiellujaid, ei loeta enam sündsusetuks kanda  neitsilikkuse sümboliks peetud pruudiloori ka teist või kolmandat korda altari ees seistes. Kuigi valik on vaba, suhtutakse mõrsjaloori kandmisse mõningase reservatsiooniga.